Võib ju kevadeliblikaid uskuda, kui nad kullaselt lendavad üle?

Kevad tuli ojavulinaga,
tungis läbi
talve külmast rõskusest.
Tuli
peod täis lõhnavaid ülaseid,
meeltes armastus ja elurõõm,
vallatu sinilill juustes.
Tuli
lõkerdades pakatavast õnnest,
surus suudluse mu jalgele
hommikkastest kargete huultega...

ja tõttas edasi
maailma kauneim
viisita kevadlaul
lillelõhnalistel huultel
kuldnokka matkimas.

Pseudo-diip.

Kuulasin täna Dagöt. Et ma leebelt väljendudes fänn ei ole, siis tema kõige uuem plaat mul puudub. Küll aga leidus riiulil Hiired Tuules. Ise ma seda kohe kindlasti ostnud pole, küllap on kingitus mõnelt selliselt inimeselt, kes mind hästi ei tunne. Ei noh, tegelikult on ju hea kingitus, nö kindla peale välja minemine: kõigile meeldib- nii sügavamõtteline, nii aktuaalne, alasti eesti tegelikkus... urhhh.

Miks ma seda üldse kuulama hakkasin? Tahtsingi teada, mis siis viga on, miks mulle ei meeldi. Oleks ju lihtsam, kui meeldiks. Kui ütled, et sulle meeldib Dagö, mitte keegi ei imesta, aga väida vastupidist... Las olla, tõestada ei kavatse ma midagi. Küllap kui mul keskeakriis algab ja sellega kaasneb ohjeldamatu soov tõeline elumõte leida, siis ehk hakkan Dagö fänniks, tema sõnum on nii diip.. ja seitsmeks aastaks Tiibetisse ei viitsi ma lihtsalt minna.

Muideks Dagö loomingu fännamise ja kirikliku laulatuse vahele saab minu arvates võrdusmärgi vedida. Dagö fänn suundub kontserdilt edasi ööklubisse, prassib seal hommikuni: sitta kah see Teine või Kolmas raskustes vaevlev Eesti! Paneme pidu! Ok, mõnel kestavad kontserdijärgsed suitsiidimõtted kauem- see läheb alles järgmisel nädalavahetusel Panoraami Meie Meest kuulama ja Joonistatud Meest otsima. Täpselt samamoodi on kiriklik laulatus nii-nii ilus! Loomulikult, kalla, abiellume kirikus! Mis sest et hingeline seotus kiriku ja Jumalaga oli enne ja on ka enamasti pärast laulatust pehmelt öeldes olematu. Mõned abielluvad kirikus lausa mitu korda. "Mis Issand on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu"- hähh, tühja sellest, Jumal on mõistlik ja kannatliku meelega vana, küll tema juba aru saab. Pealegi kõik teevad diipi nägu, jää või uskuma. Võiks veel Coelho ju hammaste vahele võtta.. või ei.. Linnateater on ka hea näide. Täiesti või suhteliselt teisejärguline on see, millist etendust vaatama minnakse. Ma sain pileti, ma sain pileti!! Lähen poole aasta pärast teatrisse, jee! Sick. Tehke katse ja öelge: aga ma käisin eile Linnateatris. Esimesena küsitakse teilt: ohohh, kuidas sa pileti said? On hästi, kui küsija etenduse sisu vastu oskab huvi üles näidata. On väga hästi, kui teile endale nähtud etendus üldse meeldis.

Aitab vist selleks korraks? Lugesin läbi, ilgelt negatiivne jutt, kohutav virin, küllap olin Lauriga suht ühte nägu, kui seda teksti kribasin. Miks siis ikkagi Dagö ei meeldi? Andke andeks, aga see punnitatud sõnaseade ei ole usutav, ei ole. Teadlikult just sellisel kujul serveeritud sõnum, mis läheb rahvale peale... ja näed lähebki! Mis minul siis viga on, miks mulle ei mõju? Tahan ka pseudo-diip pseudo-kultuuritibi olla!
Laulame koos:
sa ei olnud mingi bitch
lihtsalt mina olin lits


Vapustav kui diip.

Tühi Maja

Nädalavahetusel seadsin sammud videolaenutusse, et hankida õhtuseks ajaviiteks üks piisavat närvikõdi pakkuv õudusfilm. Siin kohal tõsiselt siirad tänud videolaenutuse ebakompetentsele müüjale! Sõnadega: "Vot see peaks küll piisavalt õudne olema", libistati letile film nimega "Tühi maja".

Kodus nööpisin julgestuseks veini lahti, tuled jätsin igaks juhuks põlema ja tõmbasin end ootusärevalt diivanile kerra. Esimese üllatusena tabas mind see, et näitlejad olid kõik pilusilmsed. Asja uurides sain targemaks, et tegemist ongi korea filmiga. Ohohh, friigimagnet nagu ma olen, nüüd siis tassisin vastava filmi ka koju- kerge eelarvamus oli hinge pugenud. Samas oma viga, et poes filmi sisusse ei süvenenud. Ega midagi üle ei jäänudki, kui loota, et film on piisavalt õudne, nii nagu tibi laenutusest mulle lubas.

Lugu hargnes sedasi, et oli mingi kummaline kodutu jorss, kes elas võõraste inimeste korterites. Kui pererahvas kuhugi pikemaks ajaks ära sõitis, murdis kutt nende kodudesse sisse, nakitses külmkapist toitu, kümbles vannis ja magas nende voodites. Kui see toit nüüd välja arvata, siis midagi ta inimeste tagant ei varastanud, hoopis pesi nende pesu, kõpitses rikkis asju jne. Kutt muideks polnud üldse mingi räpakoll, sõitis ringi väga vinge BMW motikaga. Välimuselt oli ka täiesti puhas ja ilus poiss, st ma arvan, et ta oli ilus, sest mina ei oska seda aasia ilu hinnata. Hiljem tuleb mängu noor neiu, kes on endine modell ja ma oletan, et tema siis pidanuks ka kena olema. Igal juhul olid nad kutiga ühte nägu, plikal olid siis lihtsalt pikemad juuksed. Veel hiljem tulevad mängu rikas vanamees ja paha politseinik- no kõik nad on ühte nägu, aga noorpaarist eristas neid see, et nad olid näost rohkem kortsus. Ehh, jooksin jutuga rappa, kuhu ma jäingi?

Ühesõnaga, mida rohkem edasi ma seda filmi vaatasin, sain selgeks, et tegemist pole kaugeltki mitte õudusfilmiga. Ei kujuta ette, kuidas müüja soovitusega nii rappa pani:)) Et tegemist oli üpriski omapärase filmiga, mida oma sisult ei anna kohe kindlasti liigitada kerge meelelahutuse alla, siis mõtlesin, et ehk osad kliendid viisid filmi tagasi ohkega: "Õudneee!" ja müüja arvas, et tegemist ongi eriti koleda õudusfilmiga. Pealkiri "Tühi maja" on põhimõtteliselt ka üsna paljutõotav:)) Tegelikult on see hoopis omapärane armastuslugu. Kutt kohtub ühes järjekordses "ajutises kodus" tütarlapsega. Maja kuulub rikkale vanamehele, kes hoiab plikat enda juures vangis. Noored põgenevad. Jäävad vahele. Plika läheb vanamehe juurde tagasi ja kutt türmi. Vangis omandab aga poiss oskuse jääda ka tühjas ruumis nähtamatuks, ülimalt ninja värk:), hiilis seal kongis valvuri seljataga nagu vaim ringi. Nii pääseb ta ka vangist põgenema ja naaseb selle rikka mehe majja, kus elavad kolmekesi õnnelikult kuni surmani. Või ma vähemalt loodan seda:) Vanal pole muidugi aimugi, et kutt seal majas viibib. Eriti hea on stseen, kus tütarlaps ülteb: "Ma armastan sind" ja vana, õnnest nõrkemas, jookseb teda kaisutama... tegelikult ütles neiu need sõnad noorele jorsile, kes seisab samal ajal vanamehe seljataga. Sel ajal kui vana oma mõrsjat kaisutab, suudlevad noored üle tema õla omavahel. Vb tundub julm, aga selline see elu teinekord on. Vaata seljataha ega seal "kolmas" ei seisa.

Igal juhul on see film, uurisin netist järele, hunniku auhindasid saanud. Jõudsin järeldusele, et aasia võib mind positiivselt üllatada ja põhjus polnud kindlasti joodud veinis:)