reede, detsember 01, 2006

Pseudo-diip.

Kuulasin täna Dagöt. Et ma leebelt väljendudes fänn ei ole, siis tema kõige uuem plaat mul puudub. Küll aga leidus riiulil Hiired Tuules. Ise ma seda kohe kindlasti ostnud pole, küllap on kingitus mõnelt selliselt inimeselt, kes mind hästi ei tunne. Ei noh, tegelikult on ju hea kingitus, nö kindla peale välja minemine: kõigile meeldib- nii sügavamõtteline, nii aktuaalne, alasti eesti tegelikkus... urhhh.

Miks ma seda üldse kuulama hakkasin? Tahtsingi teada, mis siis viga on, miks mulle ei meeldi. Oleks ju lihtsam, kui meeldiks. Kui ütled, et sulle meeldib Dagö, mitte keegi ei imesta, aga väida vastupidist... Las olla, tõestada ei kavatse ma midagi. Küllap kui mul keskeakriis algab ja sellega kaasneb ohjeldamatu soov tõeline elumõte leida, siis ehk hakkan Dagö fänniks, tema sõnum on nii diip.. ja seitsmeks aastaks Tiibetisse ei viitsi ma lihtsalt minna.

Muideks Dagö loomingu fännamise ja kirikliku laulatuse vahele saab minu arvates võrdusmärgi vedida. Dagö fänn suundub kontserdilt edasi ööklubisse, prassib seal hommikuni: sitta kah see Teine või Kolmas raskustes vaevlev Eesti! Paneme pidu! Ok, mõnel kestavad kontserdijärgsed suitsiidimõtted kauem- see läheb alles järgmisel nädalavahetusel Panoraami Meie Meest kuulama ja Joonistatud Meest otsima. Täpselt samamoodi on kiriklik laulatus nii-nii ilus! Loomulikult, kalla, abiellume kirikus! Mis sest et hingeline seotus kiriku ja Jumalaga oli enne ja on ka enamasti pärast laulatust pehmelt öeldes olematu. Mõned abielluvad kirikus lausa mitu korda. "Mis Issand on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu"- hähh, tühja sellest, Jumal on mõistlik ja kannatliku meelega vana, küll tema juba aru saab. Pealegi kõik teevad diipi nägu, jää või uskuma. Võiks veel Coelho ju hammaste vahele võtta.. või ei.. Linnateater on ka hea näide. Täiesti või suhteliselt teisejärguline on see, millist etendust vaatama minnakse. Ma sain pileti, ma sain pileti!! Lähen poole aasta pärast teatrisse, jee! Sick. Tehke katse ja öelge: aga ma käisin eile Linnateatris. Esimesena küsitakse teilt: ohohh, kuidas sa pileti said? On hästi, kui küsija etenduse sisu vastu oskab huvi üles näidata. On väga hästi, kui teile endale nähtud etendus üldse meeldis.

Aitab vist selleks korraks? Lugesin läbi, ilgelt negatiivne jutt, kohutav virin, küllap olin Lauriga suht ühte nägu, kui seda teksti kribasin. Miks siis ikkagi Dagö ei meeldi? Andke andeks, aga see punnitatud sõnaseade ei ole usutav, ei ole. Teadlikult just sellisel kujul serveeritud sõnum, mis läheb rahvale peale... ja näed lähebki! Mis minul siis viga on, miks mulle ei mõju? Tahan ka pseudo-diip pseudo-kultuuritibi olla!
Laulame koos:
sa ei olnud mingi bitch
lihtsalt mina olin lits


Vapustav kui diip.